Miks ma ülikoolis tervisejuhiks õppima hakkasin?
Olen viimastel aastatel läbinud erinevaid treeneri- ja toitumisalaseid koolitusi ning mida rohkem ma õppinud olen, seda rohkem olen aru saanud, kui palju on tegelikult veel õppida. Ja ausalt öeldes on see üks peamisi põhjuseid, miks otsustasin minna ülikooli tervisejuhiks õppima.
Infot tervise, toitumise ja treeningu kohta on tänapäeval meeletult palju. Sotsiaalmeedias jagatakse iga päev soovitusi, nippe ja väiteid, mis kõlavad väga veenvalt, aga mille taga ei pruugi olla tegelikult kuigi tugevat tõenduspõhist infot. Lisaks on väga palju erinevaid koolitusi, loenguid ja kursuseid ning ka nende sisu võib olla väga erineva kvaliteediga. Mida rohkem erinevaid allikaid kuulata, seda rohkem võib lõpuks tekkida hoopis küsimusi.
Olen seda ka enda peal kogenud. Olen läbinud mitmeid erinevaid koolitusi ja igaüks neist on andnud mulle midagi juurde, aga samal ajal on need lähenenud teemadele natuke erineva nurga alt. See on tekitanud minus veel rohkem küsimusi: miks üks räägib üht ja teine teist? Millele seda väidet tegelikult toetatakse? Kas see on teaduslikult uuritud või lihtsalt kellegi enda kogemus?
Seetõttu tundus mulle mingil hetkel palju mõistlikum investeerida oma aega ja energiat ülikooliõppesse. Ma tahan saada teadmised süsteemselt, mitte koguda lõputult üksikuid koolitusi ja infotükke erinevatest kohtadest.
Minu jaoks on oluline, et teadmiste taga oleks teadus ja et ma oskaksin ka ise hinnata, milline info on usaldusväärne. Kõik, mida internetis või mõnel koolitusel räägitakse, ei ole automaatselt tõde ainult sellepärast, et seda ütleb inimene, kellel on treeneri- või toitumisnõustaja paber.
Näiteks ei tähenda ühe treenerikoolituse läbimine seda, et inimene teab kõike treeningust, tervisest ja toitumisest. Samamoodi ei tähenda üks toitumisalane koolitus, et inimesel on vastus kõikidele toitumist puudutavatele küsimustele. Ka mina ei pea ennast inimeseks, kes teab kõike – vastupidi, mida rohkem ma õpin, seda rohkem saan aru, kui palju on veel teadmata.
Ma tahan oma klientidele anda võimalikult head infot ja selleks ei piisa ainult sellest, mida olen ise aastaid jõusaalis kogenud. Minu enda kogemus ja praktika on kindlasti väga olulised – olen treeninud üle kümne aasta, võistelnud mitmel hooajal ja töötanud paljude naistega. Aga isiklik kogemus on ainult üks osa tervikust.
Teine osa on teaduspõhised teadmised.
Just seda ma ülikoolist kõige rohkem saada tahan – oskust eristada päriselt tõenduspõhist infot sellest niinimetatud välisest mürast, mida tervise ja toitumise ümber on väga palju. Ja mida rohkem ma õpin, seda rohkem tahan seda teadmist ka oma klientidega jagada, et nad ei peaks iga uue Instagrami trendi, TikToki video või „ühe treeneri soovituse” peale mõtlema, kas see ikka vastab tõele.
Minu eesmärk ei ole koguda endale lihtsalt järjekordset diplomit. Tahan saada hariduse, millele saan oma edasises töös päriselt toetuda. Haridus ei tähenda muidugi automaatselt, et inimene teab kõike või et kõik tema öeldud on alati õige, kuid see annab palju tugevama aluse, millelt edasi liikuda, küsimusi esitada ja oma teadmisi pidevalt täiendada.
Ja võib-olla kõige olulisem – ma ei taha kunagi lõpetada õppimist. Treenerina töötades näen iga päev, kui erinevad inimesed on ja kui palju küsimusi tekib. Seega mida rohkem ma õpin, seda paremaks spetsialistiks saan ka mina.
Minu jaoks võikski hea spetsialisti juures kokku saada kolm asja: teaduspõhine haridus, praktiline kogemus ja valmisolek pidevalt juurde õppida.
Ühtegi neist ei tahaks ma teise arvelt ära jätta.
